Kallis mind nüüd pikemat aega ei ole!

,, Kallis, mind nüüd pikemat aega ei ole´´. Kartsin neid sõnu aastaid. Kuid nüüd on see käes. Mu elukaaslane sõidab viieks päevaks Rootsi messile ja ma olen esimest korda oma kohe-kohe kolmeseks saava pojaga pikemalt kahekesi, ning mul pole aimugi kuidas me hakkama saame.

Seesmiselt olen tegelikult väga uudishimulik, sest nüüd on võimalus aru saada, mis puust kutt tegelikult tehtud on. Tean, et poiss peab saama oma isaga ainult kahekesi ka olla, kuid siiamaani olen seda natuke kartnud. Ma ei mõtle kahekesi olemist selliselt, et ema teises toas või korraks tööl on, vaid selliselt, et ema on nüüd mingiks ajaks mängust väljas ja ainuke, kelle poole pöörduda, on isa. Sest ema lähedus muudab lapse kohe teistsuguseks. Poja teab, et kui ema on kodus, või koju tulemas, siis saab ta katsetada kõike, mis pähe tuleb. Sest kui isaga ei peaks asjad sujuma, saab alati emme juurde minna ja temaga proovida. Ja siis uuesti isaga. Ja siis jälle emaga ja küll keegi kuskilt varsti järele annab.

Esimesel kahel päeval suhtlesime me nagu mees mehega, mitte nii nagu issi beebiga. Minu imestuseks avastasin, et see meeldis nii mulle kui ka pojale. Kahe päevaga kadusid jonnijutud, mis ennem tekkisid enamuses multade ja magusa mitte saamisega. Oma toast otsiti välja mänguasjad, mis ammu polnud kasutust leidnud ja kuskilt ilmusid uued mängud, mida üksi suure keskendumisega mängiti. Autasuks nautisime me mõlemad muidugi ka tõeliselt põrsana elamist(sest mehed ju vahest on) – sõime otse pannilt, magasime lõuna ajal samade riietega millega õues käisime ja igapäevan koristamine oli viimane, millele mõtlesime.

Neljanda päeva hommikul sain naise õe käest märkuse, et lapsel on ikka samad riided seljas, mis olid siis, kui mu elukaaslane reisile läks. Ausalt öeldes ma ei pööranud sellele pisiasjale tähelepanugi, sest kutt ise oli ju super tubli ja rõõmus, miks siis teda veel ärritada riiete vahetamisega. Lisaks tiksub sellistel isa ja poja aegadel meestel peas ainult üks mõte: Peaasi, et selleks ajaks kui ema tagasi tuleb, on laps puhas, uued riided seljas ja tuba koristatud. Mis vahet sel on, kuidas vahepeal me mehed elanud oleme.

Viienda päeva hommikuks oleme saanud poisiga parimateks sõpradeks. Mul ei ole vaja mitte midagi mitu korda korrutada ja enne magamaminekut ütleb kutt lause mis mul suu lahti ehmatab. ,,Issi, ma enam õhtuti magusat ei taha, muidu ma ei maga hästi.´´ Oleme oma eluga nii ära harjunud, et kardan nüüd hoopis seda, et mis hakkab saama, kui ema koju tuleb.

Tegelikult on mul ka super hea meel, et mu elukaaslane sai nüüd natuke aega ka üksi olla ja kuulata oma mõtteid, mis meil mõlemal tavaliselt reisimisega alati lendu tõusevad ja kuskile uutesse põnevatesse kohtadesse kanduvad. Oleme küll perega käinud palju reisimas ning uut energiat ja uusi mõtteid otsimas, aga koos kohe kolmeseks saava lapsega on reisimine ikka hoopis teine. Enamus ajast on tunne, justkui oleks sul kaasas just ööklubist tulnud purjus sõber, kes pidevalt jaurab, läliseb ja tahab et kõik teeksid seda, mida tema just hetkel tahab teha ning jälgib väga hoolega, et sa oma pruudiga üksi ei jääks ja kohe kindlasti kallistama ei hakkaks. Sellistel reisidel kipub kaduma enamus energiat lapsega tegelemise peale ja õhtuks oleme elukaaslasega nii läbi, et ei jätku eriti jaksu nautida ka üksteist.

Mingi aeg sai meile selgeks, et õhtute peale ei saa loota, kui tahame natuke ka ennast mehe-naisena tunda. Lihtsalt ei jaksa. Siis proovisime tõsta oma hullamisaja lihtsalt lõunale. Kuna laps magas talve tõttu toas ja veel meie magamistoas, siis pidime ära kasutama tema ärkveloleku aja. Kasutasime tehnikat, kus panime lapsele projektoriga suure toa seinale Teletupsude saate, sest see tundus ainuke asi, mis natukeseks lapse tähelepanu emalt ära tõmbas ja me saime taha tuppa kaduda. Häda oli aga selles, et meie majal on päris õhukesed seinad ja kogu see tupsude lälin ja plälin kostus ka magamistuppa. Mis meil muud üle jäi, kui seda lälinat taustaks kuulata ja oma armurõõme edasi nautida. Aga see omakorda põhjustas uue mure. Olete ehk kuulnud Pavlovi efektist- koertele helistatakse kellukest samal ajal kui neid toidetakse. Peagi on asi nii kaugel, et piisab vaid kellukese helinast ja koertel hakkavad süljenäärmed tööle. Ja minul tekkis nüüd samas stiilis mure-kui kuskil kuulsin Teletupsude lälinat (seda kuulsin palju, sest enamuste noorte perede juures, kus külas käisime vaatasid lapsed seda saadet, et vanemad saaksid rääkida) läks asi nii kaugele, et lauast püsti ei saanud tõusta, sest erutus oli suur ja loodus tegi oma töö. Ja see, kui sul Teletupsude peale kõvaks läheb, on märk sellest, et pead midagi oma elus muutma. Nii ka need lõunased hullamised Teletupsude saatel lõppesid. Kuid õnneks oli peagi käes ka kevad ning laps siirdus õue magama. Ja meie saime tagasi oma tunnikese magamistoas tagasi(Mari millegipärast väidab, et päris tund aega see ka ikka ei olnud).

See viiepäevane eemalolek üksteisest puhastab tegelikult ka meievahelist õhku. Kusagil mainiti, et paarid on kõige õnnelikumad siis, kui koos veedetud ja eraldi veedetud aeg on ühe pikkused. Mulle tundub, et see on mõistlik valem. Nii jäävad mõlemad endaks, samas ka teisele poolele piisavalt võõraks, et kokku saades jälle sädemed lendaks ja kõik oleksid suhtes õnnelikud. Mitte et naised oleks suhtes sellised, nagu mainis kuulus käsipallur Riho-Bruno Bramanis Vanuatul märgatut-kuna naistel abielus naeratamiseks põhjust ei ole, siis lüüakse tal abiellumisel esihambad välja. Või ei elaks mees suhtes oma päevi nagu humorist Sulev Nõmmik kirjeldas ühes oma śketśis. Ütles, et tal on naisega hea tasakaalus suhe. Üks päev teeb naine seda mida naine tahab ja teine päev teeb Sulev seda mida naine tahab.

Nii, aga homme on kallis elukaaslane ja kallis emme tagasi ja eks siis paistab mis saama hakkab.

 

Ilmus esmaselt parimaeg.ee pereblogis