Eestimaal suvi on käes…

Sõites sel suvel mööda kaunist Eestimaad ringi, olen tähele hakanud panema seda, kui tubli on ikka Eesti mees. Kas olete märganud, kui hästi eestlane muru niidab? Talude ümbrused on enamasti sadade ruutmeetrite ulatuses puhtad. Ja mitte kuidagi üle jala vikatiga lastud, vaid enamustes kohtades võiks rahulikult golfi mängida. Tundub, et see on justkui tänapäevane Andrese ja Pearu võitlus-kõvem mees on see, kel suuremad lapid golfimuruks lastud.

Aastaid tagasi pidasin ka mina ilusasti niidetud muru talu heaolu näitajaks. Mida rohkem, mida madalamalt ja mida suuremalt maa-lapilt, seda parem tunne oli endal ja eks ka külalistele oli hea meel näidata, kui tubli mees ma olen. Aga kuna maal käimised said ikka olema nädalavahetuseti, siis kulus alati kogu laupäev niitmisele. Enne seda muidugi ka nädal muretsemisele, et ega jumala pärast laupäeval vihma ei saja, muidu ei saa ju niita. No ja muidugi niitmise tulemuse nautimiseks jäi siis üks poolik pühapäev. Lisaks ma ei taha mäletadagi, mis summad raha bensiini ja muude muruniitmiseks vajalike tarvikute jaoks kulus. Ma olin tänu muruniitmisele kaotamas eluisu.

Aga siis mingi hetk hakkasin aru saama, et mida kuradit ma võitlen selle loodusega. Kaotajaks jään ma nagunii. Ega muru kunagi aeglasemini kasvama ei hakka. Ja et kas tahan ikka nii oma edasised suved veeta…

Ammuste aegade targad on juba öelnud, et tuleb toimida looduse ja loodusseadustega koos, kuid me inimesed ei ole ikka sellest veel aru saanud ja oleme liigina vist ainukesed lollid, kes loodusele pidevalt vastu võitleb ja seda kontrollida üritab. Kui koguaeg pead võitlust nii tugeva vastasega, siis pead varsti olema valmis kaotuseks ja õppetunniks. Ja eks see minu niiduki taga veedetud eelmine suvi oligi õppetunniks, sest ega ma suvest peale niitmise rohkem midagi eriti ei mäleta. Ainult vast seda, et isegi meie peresuhted hakkasid kannatama seetõttu, et koguaeg niiduki taga olin.

Aga sügisel võtsin otsuse vastu, et aitab, loodus on ikka tugevam. Las elab ja tegutseb omasoodu edasi. Ma katsun tema rütmi ennast sättida. Selle suve alguses lasin talumaja ümbruse puhtaks, et laps saaks ikka oma lemmikkohtades mängida, raja tualetini, et naine saaks wc-s käia ja raja tiigini, et ma peale sauna tiigis ujumas saaks käia ja kõik.

Aga nüüd tuli teine igasuvine meeste suurim probleem – ei oska niisama olla.Tahaks teha midagi. Vaadates oma nüüdseks 5-kuuseks saanud kutsikat leidsin temal tegelikult palju sarnasusi meestega. Kui koer saab joosta, rahmeldada ja toimetada, siis ta tõeliselt naudib ka oma uinakuid diivanil. Kui aga energia on maha rahmeldamata, siis on ka koer kogu päeva kodus stressis. Eks me mehed ole ka nagu koerad, me vajame tegevust, et nautida puhkust. Ei oska kohe niisama vedeleda. Vedelemise peab välja teenima. Eks olen nüüd siis haamriga mööda õue käinud ja otsinud kus saab naelu seina lüüa ja saapaninaga mullahunnikuid toksinud.

Aa ja lisaks sain sel suvel jagu ka kolmandast minu igasuvisest suurimast probleemist-pidev ilmaennustuse jälgimine ja ilma pärast muretsemine. Mis temperatuur järgmine päev tuleb, kas paistab päike või tuleb vihma. Kust puhub tuul ja millal keerab. Ajas päris stressi.

Sellel suvel otsustasin, et aitab. Peaks ikka meeles pidama, et ilmaennustajad tegelevad ennustamisega ja see sõna peaks juba kõik ära ütlema. Ega nemadki ei kontrolli loodust, loodusel omad liikumised. Ja lisaks minu pidevast muretsemisest ju ei olene mitte midagi, tuleb selline ilm nagu tuleb. Nüüd vaatan hommikul aknast välja ja nagu loomadki, kohandun stressivabalt keskkonnaga. Soovitan ka teil proovida.

 

Ilmus algselt parimaeg.ee pereblogis

 

Foto: Stina Kase