Oot kuskohalt sul see tekst tuleb?

Jah, see on tõsi! Raamatupoodidesse on ilmunud mu teine raamat! Ja seda ainult aasta pärast esimese ilmumist. Minu enda jaoks uskumatu värk, sest oma esimest raamatut ootasin ligi 15 aastat. Ootasin, visualiseerisin ja sisendasin , aga no ei materialiseerunud mitte midagi. Küll ma üritasin ja isegi alustasin vist 7 erineval korral, aga ei midagi…

Kuid eelmine aasta siiski see lõpuks juhtus. ,,Minu Bali´´ raamatut on müüdud nüüdseks ligi 2500 eksemplari, mis ületas minu jaoks igasugused ootused. Mis saab uuest raamatust pealkirjaga  ,,Mees´´ , selgub peagi.

Esimest korda tundsin, et tahaks kirjutada midagi asjalikku kuskil 21-aastasena.  Sest sel ajal kinkis mulle vanaema raamatu, mis esimest korda minu jaoks seletas arusaadavalt seda, mis toimub inimese peas. Raamatu nimi oli ,,Ärge muretsege, hakake elama.´´ Olen talle selle eest elu lõpuni tänulik, sest see lugemine pani tööle võimsad protsessid. Hakkasin üles kirjutama oma mõtteid-vihikusse, raamatute äärtele, salvrättidele, tsekkidele, bussipiletitele ja wc paberile. Sest sellel ajal ei olnud ju veel nutitelefone kuhu märkmeid teha. Pooled sõbrad vaatasid, et ma olen lolliks läinud. Nemad kuulasid pleieritega räppi, ma kirjutasin peldikupaberile filosoofiat. Mul on neid märkmeid siiamaani suur kilekotitäis alles. Eks sai neid alles hoitud sooviga need ka kunagi raamatuks kirjutada.

Ma ei ole kuskil õppinud kirjutamist ega ei ole mul ka mingisugustki ajakirjanduslikku tausta. Põhikooli lõpukirjandi kirjutasin hindele 3 ja siis mängisin korvpalli järgmised 16 aastat ning sodisin paberilipakaid. Võib-olla on see isegi hea, sest saan nüüd kirjutada just nii, nagu tunnen et mulle endale meeldiks lugeda. Ei ole pidanud mõnda kindlat koolis õpetatavat stiili omaks võtma.

Aga kuskohalt tulevad need mõtted mis lõpuks ajakirja või raamatusse pressitakse? Eks kõigil, kes millegi loomisega tegelevad on oma stiil ja viis kuidas õhust info paberile kanaldada. Sest ega midagi uut ju enam keegi eriti välja ei mõtle. Kanaldatakse ühte ja samat infot, mis on tegelikult kuskil juba tuhandeid aastaid üleval rippunud. Põnevaks teeb raamatud aga see, et kõik kirjutajad seda infot erinevalt tõlgendavad.

Kõigepealt peab tegema lahti väravad, et info saaks hakata voolama. See on ideede ja mõtete püüdmise etapp, millel ei ole minu jaoks reaalsusega mingit pistmist. Kui hakkab voolama, siis kuulan alati väga erinevate emotsioonide ja  tunnete all olles. Erksana ja väsinuna, päeval ning öösel. Näljasena ja söönuna. Klaasi veini joonuna või trenni tehes. Tülitsedes ja armatsedes. Jah, tõesti ka selle tegevuse ajal on hea mõte pastakas ja paber voodi kõrval hoida nagu enne magamaminekut soovitatakse. Eriti soovitatav on seda teha meestel, sest mees pidi oma orgasmi ajal nägema jumalat ning kuulma ta häält. Vot selle mehe lugusid tasub juba üles kirjutada.

Ma arvan et kõik, kes mingisugusegi loominguga tegelevad kaifivad loomis-või kanaldamisolekus olemist. Mõni joob selleks ennast täis, mõni teeb narkootikume, mõni jookseb ja mõni mediteerib. Mõni kuulab muusikat, mõni teeb kõvasti keppi ja mõni lihtsalt passib tühjusesse. Igal ühel omad võtmed väravale. Kuid teadvus peab minema korraks muutunud seisundisse, eemale reaalsusest, et kirjutada mittereaalsusest. Muidu kirjutadki ainult Selveris käimisest, Aktuaalsest Kaamerast ja laste lasteaeda viimisest.

Ja siis on mul aeg tagasi tulla reaalsusesse ning lõpetada igasugune tegevus, mis lõhub teravust ja valvsust. Veinikelder kinni panna ja kohvitassid välja otsida. Sest on aeg kogu see hullus loetavaks tekstiks kirjutamine.Veerand mõtetest lendavad prügikasti, sest tihti paljud asjad kordavad ennast ja palju on ka lihtsalt emotsionaalset jura, mida ei ole kellegil huvitav lugeda. Lõpuks jääbki vaid see, millega ise rahul olen. Muidugi siis teeb veel kogu sellele tähtedemerele omalt poolt pai ka toimetaja ja nii see valmis produkt teie ette ilmubki. Lihtne. Soovitan kõigil proovida.

 

Ilmus algselt ajakirja Hingele Pai talvenumbris